no esimene päev täispikk päev Batmanis ootab meiteid nüüd ees. Eilne möödus reaalselt ainult lennates ja enda kodiaid siia-sinna vedades. hotelli, kui seda nõnda nimetada saab, jõudsime ka suht hilja, siis smuugeldasime ennast korra mööda tänavaid jalutama ja tegime sõprust kohalike võõrustajatega. meiega koos on siin veel lätlased, rumeenlased ja türklased, kes tunduvad kõik täitc toredad. tubades peame ka olema nii, et üks eestlaspoiss-või tüdruk, rumeenlane ja lätlane. iseenesest mulle selline elukorraldus ei meeldi, sest üks ei räägi meil eriti inglise keelt ja teine rändab kogu aeg ning siis ma istun siin nigut loner. halb. aga küllap see paraneb.
nüüd on veel mingi kena 20 min aega, lähen ajan selle juuksemajanduse korda.
sjau
ma ei ole vist endale kunagi teadvustanud, et mul läheb vahel päriselt vihast pilt mustaks
When it’s flying around you:
When it lands on you:
kõigile inimestele, kes suvedieeti peavad! PALUN!
(via newagestreetfashion)
Ning muidugi maailma kõige tähtsam uudis- sain eile ARKist enda load ka kätte ja olen nüüd rõõmupall. Ootan himuralt nüüd rahasüsti, et endale sobiv bike soetada ja siis mitte kunagi enam sealt maha ronida. Siin pilt mu tulevasest elust (loodetavasti ma siiski ei muutu meheks kui rattapoeg käes on)
Masquerade
Saul Steinberg and Inge Morath (photo), ca. 1960
no terekest siis taas
Olen vahepeal jälle endale andestamatu puhkuse võtnud, kuid ei heida meelt, sest mul on tõepoolest kiire eluke olnud. Kõigepealt muidugi eksamiperiood koolis, mis tundus venivat nagu väga järjekindel tatt. Kõige hullem oli muidugi kirjanduse eksam, kuid selleks ettevalmistumine oli mulle endalegi üllatuseks minimaalne. Terve aasta olen olnud arvamusel, et no okei nüüd siis see kevad tuleb ja siis tuleb võtta enda terve tahtejõud ja ajumaht kasutusele, et see eksam once and for all mööda saata. Reaalsus nägi välja selline, et kuna õues sirendas tohutult kena ilm, siis võtsin enda 7 asja ja koperdasin õue maja taha pöösastesse vedelema. Püüdsin enda materjale lugeda ja midagi meelde jätta, kuid alati lõppes asi sellega, et ma lõpuks viskusin selili ja tuul rebis mul käest paberid ära. Ega mul kahju polnudki, mõne aja pärast läksin järele. Vahepeal vedasin sitakoti Jussikese ka õue ja sidusin aia külge kinni, aga selle peale ma ei tulnud, et pikkade kõrvade taga võib peituda ajugeenius, kes enda rihma läbi hakkab närima ja siis mingit mürgipõõsast sööma. Nõndaks oligi siis pool õppimisajast mul vaja jälgida, et tüüp paigalt eriti ei liiguks ja midagi ei näriks.
Kirjanduse eksamile läksin täpselt kolmetunnise unega, sest mul oli parajasti huvitav raamat käsil ja telekast tuli Friendsi maraton. Raamatul polnud muidugi midagi pistmist paari tunni pärast aset leidva eksamiga. Kui ma sellele mõttele tulin, et mul tegelt polnud pooled piletid läbi loetudki ja nii umbes kaks tundi oli aega, siis ei teinud ma muud kui kehitasin õlgu ja läksin vapral sammul kooli mõne aja pärast. All vaatasin veel paar asja üle ja kobisin sisse. Sain isegi üsna normi pileti ning vastasin nelja peale ära, sest ilmselgelt üks pilet kahest pidi olema sellise raamatu analüüs, mida mina pole näinud, kuulnud, lugenud, korranud ega omanud sellega üldse mingit pistmist. Selge, sellega sai ühele poole. Üle jäi ainult eesti keel ja vene, mis tänaseks päevaks on samuti tehtud. Läbi on ka esimene praktika päev, mis tähendab, et lõpp on juba samahästi kui käes.
Laupäeval võtan ma enda olemise Tallinna poole kaasa ning kütkem siis kollektiivselt Türgi poole. Meid ootab linn nimega Batman. Reisuke on ühe projektiga seotud ning tagasi jõuame üheksandal, mis on hämmastav iroonia, sest just siis sõidab mu noormees Itaaliasse kümneks päevaks. Iroonia sülgab lihtsalt kaarega sappi näkku.
Teisel teemal vähe. EUROVISIOON! aka mingi uus lahe asi, mida vihata. See on lihtsalt nii põlastusväärne, et mingit täiesti tavalist ja traditsioonilist üritust on ühtäkki tabanud selle generatsiooni traagika- kõik omavad kõige kohta karmilt tugevaid tundeid ja enamasti vihkavad midagi järjekindlalt. Igal aastal on euroka eel, ajal ja pärast kaks lehte: ühed kommenteerivad kõike, mis sellega seotud on, ja teised lihtsalt käivad ja räägivad kui mõttetu see on, mis on minu jaoks äärmiselt koomiline, niiet laske aga edasi. Minule selleaastane eurokas meeldis ja isegi Otile hoidsin kõvasti pöialt, mis siis, et ma polnud üldse selle poolt, et see “Kuula” sinna saata. Ega ma tegelt seda muidu vaatanud polekski kui kodus poleks tegevusetus peale kukkunud.
Kiiremas korras leidsin endale lemmarid, kellele varbaid hoidsin, sest pöidlad kuulusid juba Otile. Malta tõusis mu favoriitedesse alates 1.minutist: http://www.youtube.com/watch?v=EgaX5QuMGR8&list=LLJ_n8HzsEwU0qmIPwWlXNxA&feature=mh_lolz. Lihtsalt see jalgade movement oli nii imeline, et mul oli kohe kodus pidu püsti ja Kurt Calleja mu uus hero. Ning muidugi Venemaa enda väikeste babuljadega, kes lihtsalt mu südame sulatasid ja terve aja suunurki üleval hoidsid. Teised ei olegi eriti märkimist väärt, kuna see võidulugu oli mingi creepy klubikas, kuid algusest peale kindel võitja, niiet mis seal ikka. Tänuavaldused muideks Iirimaale, kes meie duelli Türgiga edetabelis ära lõpetas ja meid kuuendaks maandas. Kuues koht on tegelikult tore, kuigi leidsin äärmise ebaõigluse, et mingisugune eriti veider ja ekstsentriline Albaania, random Serbia ja kuratliku kleidiga Azerbaijan meist eespool oli. Niiet meite laul oleks pidanud maanduma kolmandana.
Aga kuna ma viimsel aal olen jälle telekasõltlane, siis aitab tänaseks küll, siin on teile pilt:
lihtsalt hakkan jälle
täna oli lihtsalt nii mainimisväärselt kaunis päevake. hommikust saadik olime maal, käisime metsas lillevaipade vahel ringi ning mina taimlane grillisin lillkapsast samal ajal kui teised liha maukisid. sain paar ideaalset kaadrit, mis ma varsti kindlasti siia ka üles laen ja ei jäta mainimata, et karujärve on tõepoolest üks täielik aaretekamber. linnas tuli meelde, et klassikaaslased korraldavad ka Kerttu juures söömat, niiet nüüd olen ma ametlikult nii üleõginud, et enam ei jaksa.
elasin täna üle täieliku katarsise, kui linna peal tsiklisõitu tegin. pärast vihast monoloogi iseendaga ning dialoogi perse all oleva rattaga, saavutasin lõpuks selle, mida arvasin ennast mitte suutvat- tegin ära kaheksad ja muud platsiharjutused, mis esmapilgul tundusid täiesti ületamatud. pärast platsitriumfi läksin linna peale võiduringe tegema ja siis tuli mulle vastu mingi karm mootorratturite hord, kes kõik mulle semulikult lehvitasid ning pasundasid. tundsin ennast ametlikult uue kommuuni liikmena ning ei suutnud pärast seda 10 minutit suunurki alla suruda. õnneks läbi kiivri mu loll irve ei paistnud ning ega juhtumgi tea kui maailmamuutev polnud, aga sellegipoolest tunne oli imeliselt kodune ning jääb üle vaid loota, et laupäeval teen enda koolisõidu ära ja astun sammukese lähemale enda lubadele. kui hästi läheb, on tsiklilubadega järgmisel nädalal ühel pool: laupäeval koolieksam, teisipäeval arki teooria ning kolmapäeval saaks sõidugi tehtud.
varsti palun minust selliseid pilte teha: http://www.om-nanya.com/wp-content/uploads/2011/11/Honda-CBR-250-On-Road.jpg
ja just täna nägin enda unistuste honda 250 cbri ka uhkelt ja kutsuvalt tee ääres seismas. hea, et kiivrit täis ei ilastanud (küllap on need peasukad osalt ka selle eesmärgiga laiali jaotatud)
